Budokai Spordiklubi
Huvikool budokeskus

Kui otsid kuidas trenni kohale jõuda vajuta siia!

 

Karatest Üldiselt (võta kätte ning loe lõpuni)

“See on budo-karate tee: kui tahad saada vaid tugevaks võitlejaks, siis on parim - lihtsalt minna tänavale ja kakelda. Dojos ei õpita võitma teisi vaid õpitakse olema võitlemata. See on elamisviis, kus päev päeva kõrval võideldakse iseendaga.”

Sensei Fumio Sugasawa

Just selle ülaltoodud olulise mõtte kipuvad paljud treeningule tulles unustama. Tavaliselt seondub Karate, Judo või mistahes budoala enesekaitse ja võitlusega. Enesekaitsel on aga budokunstis küllalt väike osa. Samal ajal ei saa seda osa alahinnata, kuna enamus võitluskunstide algkursustele tulijaid tahavad õppida ennast kaitsma. Enese kaitsmise oskus on suhteline mõiste. Võib aktiivselt treenida 20 aastat ja tunda ennast turvalisena tänaval, kuni keegi segane teid lihtsalt maha laseb. Lihtsaim tee kaitseks vägivalla vastu on osta relv ja õppida seda kasutama. Teine võimalus on harjutada budokunste, süvendades nende abil arusaamist elu väärtustest. Enesekindluse tõustes jääb enamik võitlus ja enesekaitseideedest tahaplaanile. Oskus ennast kaitsta säilib aga alateadvuses kogu aja. Seega ei vaatle me budokunste ainult tehnikate kogumina, mille abil ennast kaitsta, vaid kunsti, mille abil õpime toime tulema iseenda ja meid ümbritseva maailmaga.

Wado–ryu karate kujunemine.

Wado-ryu põhiprintsiibid formuleeris 1934 a. pärast aastakümneid jujutsu ja okinawa karate õpinguid sensei Ohtsuka Hironori(1892-1982). Alustades 6 aastaselt jujutsu õpinguid saavutas Ohtsuka Hironori juba 29-aastaselt koolkonna juhi astme olles oma eluajal üks tähtsamaid kujusid jaapani budomaailmas. Olles saanud koolkonna juhiks alustas ta õpinguid legendaarse Gichin Funakoshi Sensei käe all kes umbes samal ajal demonstreeris jaapanlastele uudset võitlustehnikat, okinawa karated. Ohtsuka poolt varem harjutatud ju-jitsu oli loomult pehme ja paindlik. Sellepärast oli tal raske mõista mõningaid okinawa karate tehnikaid milles kasutati palju jõudu. Õppides Funakoshi juures kümmekond aastat, ühendas ta okinawa karate ja ju-jitsu põhimõtted, arendades nii välja stiili mille nimeks sai WADO. 29.4.66 andis Keiser Hirohito isiklikult Ohtsuka Senseile KUN-GO-TO nimetuse ja SOKO-KYOKUJUTSU-SHO medali viimase poolt karate heaks tehtud töö eest. 9.10.1972 andis Higashiumi(keiserliku pere liige) poolt juhitud “Kokusai Budo Renmei” Ohtsuka Senseile 10. Dan`I, esimesena karate-do`s. See oli samasugune au mille osaliseks on saanud Kyuzo Mifune judo`s ja Hakudo Nakayama kendo`s. Lisaks sai ta kõrgeima võimaliku MEIJIN tiitli esimese mehena ajaloos.

Oma eksisteerimisaja jooksul on Wado suuresti mõjutanud kõiki praegu enamlevinud võitlusalasid. Wado on stiilina eriti sügavasisuline ja selle õpetajad mainivad tihti, et Wado-ryu on mõtleva inimese karate. Õpilase arenedes toovad uued tehnikad lisasügavust ja vanadegi asjade suhtes tuleb juurde uusi “ahhaa” elamusi. Jõud jõu vastu minemist on lihtne omandada, kuid see toimib seni kui leidub keegi kes on veel tugevam. Wado sisu demonstreerimiseks tuuakse sageli näidet kus liikuvale rongile vastu astudes jääb paratamatult kaotajaks inimene. Lihtsam on rööbastelt kõrvale astudes terviserikkeid vältida. Sirgjoonelise rünnaku asemel sooritatakse kõrvalepõige ja vastane justkui tormab ise rusikale otsa. Üldse väldib Wado liigset tormamist tähendab ju Wado-ryu (wa-rahu/ harmoonia; do-tee/rada; ryu-koolkond/stiil) ehk rahu tee koolkond.

Karate ja sport.

Varem oli võitluskunstide tundmisel praktiline põhjendus. Tavalisel inimesel kellel ka enamasti polnud relva millega end kaitsta, tuli enda ning oma pere elu hoida vaid oma osavuse varal. Parim võitis ning kõige efektiivsemad tehnikad pärandati edasi isalt pojale. Tänapäeval, kui reaalseid kriisisituatsioone võib ette tulla vaid väga harva ja ekstreemsetes oludes on ainus tõelisusele kõige lähedasem praktika vorm võistlusspordiga tegelemine. Lisaks sellele on võistlustel osalemine noorematele harjutajatele suurepäraseks stiimuliks treeningute rasketel hetkedel. Samas pole võistleja eesmärk ka kahevõitluses mitte lihtsalt võita teisi vaid anda enesest 100%. Maailmameister pole inimesena millegi poolest parem vastasest kes talle kaotas.

Karatevõistluste ajalugu on peaaegu niisama pikk kui karatel enesel. Enamus inimesi arvab ekslikult, et karate ongi pärit Jaapanist, kuid võitluskunstid mis sarnanesid meile tänapäeval tuntud karatele kujunesid hiina rändmunkade mõjutusel Okinawa saarel ning, Jaapanis toimus esimene karate demonstratsioon alles 1917 a. Shotokan koolkonna rajaja sensei Gichin Funakoshi poolt. Tol ajal nimetati seda hoopis Ryukyu Todejutsuks. 1895 oli jaapani valitsus rajanud Dai Nippon Butokukai valvamaks budoalade harrastust. Selleks, et ühinguga liituda pidi karate täitma neli tingimust: karate`d tuli hääldada jaapanipäraselt, karaterühmad pidid kasutusele võtma ühesuguse riietuse, pidi loodama vööjärjestus ja programm ning korraldatama võistlusi. Teine maailmasõda andis budoalade arengule tuntava tagasilöögi, kuid pärast sõja lõppu antud kolmeaastast võitluskunstide keeldu tõusis karate siiski taas vähehaaval jalule. Jaapani karateliit moodustati 1955a. ja kaks aastat hiljem peeti esimesed suured karatevõistlused Shotokani stiil karatekadele. Varsti pärast seda hakkasid mitmete stiilide esindajad pidama oma klubisiseseid võistlusi ja aastal 1969 korraldati jaapanis esimene kõikidele koolkondadele avatud karatevõistlus.

Koos sportliku karate arenguga on ka karate tehnika sellel sajandil kõvasti muutunud. Eelkõige on see muutunud liikuvamaks. Palju asju on uuritud sportliku karate vaatenurgast ja seepärast on nende traditsioonilist sooritustava muudetud. See on viinud selleni, et võistluskaratekadel üle kogu maailma on peaaegu ühesugune tehnika, vaatamata stiilide erinevusele.

Tänapäeval võib karated võrrelda puuga, kus tugevad juured sümboliseerivad karate traditsioonilist osa ning tüvi ja oksad on tänapäevane ehk sportlik pool. Raiudes ära ükspuha kumma poole puu sureb.

Vaimne ja hingeline areng Karates.

“Nii nagu puhas peegel peegeldab ilma moonutusteta, peab see, kes tahab õppida karate-do`d, puhastuma egoismist ja halbadest mõtetest, sest vaid puhta meelega on ta võimeline mõistma seda mida karate-do´d harjutades saab.”

Gichin Funakoshi

Karated tuntakse kui ala millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Kuid Funakoshi Sensei kelle jaoks karate oli alati tähendanud vaid enesekaitset ei suutnud sellist suhtumist mõista ning võttis karate filosoofia kokku lausega “Karate no sente nashi”- karates ei ole esimesena ründamist.

Esimene asi mida laps treeningul õpib on treeningu alustamise ja lõpetamise rituaal, kummardused treeningruumi sisenemisel ja väljumisel ning kummardus treeningukaaslasele enne temaga harjutama asumist. Koos rituaaliga omandatakse tasapisi ka austav suhtumine ja väärikas käitumine oma vastase suhtes.

Karate harrastaja esmane eesmärk peab Funakoshi järgi olema tõelise karate-do otsimine, mis sisuliselt tähendab iseenda otsimist. Sellise harjutamise abil saab õpilane leida tasakaaluka meele, mil vastuolud lakkavad ja võitlus kaotab mõtte.

Organisatsioon ja laagrid.

Alates 2003 aasta sügisest toimuvad treeningud SK Budokai huvikoolis Budokeskus. Spordiklubi Budokai kellele kool kuulub loodi aga 1998.a. enne seda juba kuus aastat tegutsenud Võru Karateklubi asemele. Nimetus spordiklubi valiti uue organisatsiooni sünnil seetõttu, et tulevikus oleks võimalus endiga lisaks karatele ühendada ka teisi võitluskunstide harrastajaid. Teatud määral tehakse seda juba praegu. Treeningute osaks on olnud kobudo harjutamine ning kõik meie harjutajad saavad algõpetust aikido põhitehnikates.

Suhted teiste klubide ja liitudega.

Oma loomisest peale on klubi kuulunud Eesti Karate-do Wado-ryu Seltsi ning Eesti Karate Föderatsiooni liikmeskonda, saades sellega võimaluse meie võistluskarate harrastajate osalemiseks Eesti Meistrivõistlustel ning Eesti Karate Liiga sarjas. Üldse on klubil suhteid enam kui kahekümne Eestis tegutseva karateklubiga.

Kooli astumine ja treeningud.

Õppetöö algab reeglina sügisel septembrikuus ning siis on ka õige aeg treeningutega liitumiseks. Vaata kõike olulisemat uutele harjutajatele siit. Õppetöö koolis kestab septembri algusest juuni lõpuni. Erinevalt tavapärasest koolitööst on Budokeskuses õppeperioodi kestel vaid üks vaheaeg - jõuludest uue aastani.

Koolist lahkumine toimub sarnaselt treeningutega liitumisega vanema avalduse alusel. Õpilase võib ka õppetööst eemaldada halva käitumise või maksevõlgnevuste tõttu. Pärast õppetööst eemaldamist nõutakse võlgnevused siisiki sisse seadusega ettenähtud korras. Budokeskuse õppetöös osalemise hind sõltub sellest kas omavalitsus hüvitab mingi osa treeningutel osalemise kuludest. Hoolimata sellest kas tasute osalemise eest ise või teeb seda keegi teine on seaduse järgi võimalik õppemaksult makstav tulumaks koolituskuludena tagasi saada.

Ehkki õppetöö algab septembris, teeme eriti järjekindlatele huvilistele ka erandeid võimaldades treeningutele tulla hooaja keskel. Kõigil õpilastel tuleb treeningutele tulles kindlasti täita avaldus. Avaldust täites ja treenerile saates on teil võimalik tutvuda ka kohustuste, võimaluste, treeningmaksu, soodustuste ja muu olulise infoga.

Karated harjutatakse DOJO`s (harjutussaalis). Algkursusest saab osa võtta vabas riietuses, kuid hiljem tuleb muretseda KEIKO-GI (valge treeningvorm). Algkursuse kestvus on sõltuvalt vanuserühmast 4-8 kuud ja selle järel on võimalus sooritada 10-9 kyu vöö graduatsioon ning jätkata edasist treenimist. Teateid treeningute toimumise kohta võib saada ajalehest, internetist ja klubi infotelefonilt. Neil kes osalevad võistlustel või teevad vööeksameid tuleb astuda ka klubi liikmeks. Selleks peab tasuma karatepassi eest 15.- eurot. Karatepassi märgitakse hiljem sisse eksamid, võistlused, laagrid jne - kõik karateka edaspidisestesse tegemistesse puutuv. Ilma karatepassita pole ka võimalik osaleda võistustel.

Nõuandeid karateõpilastele!!!

  • Üks samuraidelt karatele ülekandunud põhimõtetest on: “võitluses ei ole ettekäändeid”. Elus võime me oma tegemata jätmiste korral tuua sadu põhjendusi. Kui samurail ebaõnnestus oma ülesanne, puudusid õigustused, sest siis oli ta juba surnud. Ka tõelises karates ei tohi olla põhjendusi kaotusele. Erinevalt tänapäeval nii soositud suhtumisest kus õpilaste ebaõnnestumisi on populaarne alati kellegi teise õlule - olgu need siis vanemad, treener või õpetajad veeretada on karates risti vastupidi - ebaõnnestumise põhjus on alati karatekas eneses. Harjutamise vähendamisele või lõpetamisele ei saa olla ettekäändeid. Kui on tahtmist leidub alati võimalus.
  • Vanasti võis õpetaja uut tehnikat näidata vaid üheainsa korra. Kui õpilane ei saanud ettenäidatust aru, võis kuluda aastaid, enne kui sama tehnikat korrati. See sundiski õpilast olema väga tähelepanelik ja harjutama ka vabal ajal.
  • Pea meeles: õpetaja ülesanne on õpetada, parandada vigu jne. Sinu ülesanne on õppida ja harjutada nii kaua ja tõhusalt, kuni oled omandanud õpitava.
  • Ära aja omavahel segamini sporditreenerit ja budo-õpetajat. Treener pürgib pidevalt innustama ja motiveerima sportlast parematele sooritustele ning tirib vajadusel hoolealuse kasvõi kodust välja. Budo-õpetaja võib toimida täiesti vastupidiselt. Ta võib ise luua sinu ette kõikvõimalikke takistusi, et saada teada sinu tõelist iseloomu ja suhtumist alasse. Budos pead sina tõestama, et oled õpetamist väärt.

Pea meeles, et ka kõige parem õpetaja saab vaid näidata tee, kuid sina ise pead selle tee lõpuni käima.

Uute õpilaste avaldust saab täita siin! Kui tuled trenni, kliki siia.