Budokai Spordiklubi
Budokai Spordiklubi
Ilmselt levinuim põhjus mis võitluskunstide treeningutele tullakse on soov õppida end kaitsma. Paradoksaalne aga on, et pärast paari aastat treeningut selgub, et end kaitsta polegi vajadust. Koos oskustega kasvab enesekindlus ning sellest tingitult kehakeel ja käitumine. Just nagu võistlustel kus 70% tulemused võib öelda veel enne kui vastased üksteist puudutavad on ka päriselus. Kui sa enda sisemuses tunned end võitjana siis selleks sa tõenäoliselt ka saad ning vastupidi.
Teine osa treeningule jõudnutest on need kes elus läbi löömiseks abi ei vaja, küll aga vajaksid abi oma energia suunamisel. Karate on suurepärane koht õppimaks teist aktsepteerima. Erinevalt väga paljudest spordialadest kus võiduni viib iga tee ning eelise saamiseks sobib ka näiteks vigastuse teesklemine on karate säilitanud oma (samurai) juured kus treeneri või vanema õpilase treeningul öeldu ei kuulu diskuteerimisele ning kus vastane tuleb alistada austusväärselt. Selles osas ujub karate meie ühiskonnas kus lapsele sisendatakse, nagu oleks talle kõik lubatud, vastuvoolu kuid oleks äärmiselt vastutustundetu õpetada kuidas teistele haiget teha, ilma omandatud sisemise veendumuseta kuidas selle oskusega ümber käia.
Treeningule tuleku fakt iseeneset ei garanteeri veel soovitud tulemuseni jõudmist, see kas lapsest lõpuks ka trennis käiat saab, sõltub eelkõige tema iseloomust. Seda, ning muid vähem või rohkem olulisi asju treeningul käimise kohta saab vaadata allpool Q&A sektsioonist.
Meie trenni ilmselt tähtsaimaks filosoofaks on alati olnud pakkuda harjutajale oluliselt rohkem kui lihtsalt võitluskunstide treeningut (iseasi kas harjutaja soovib seda kõike ka kasutada). Nõnda teeme trennis regulaarselt kehalisi teste, kus aga erinevalt koolist ei panda hindeid, vaid osaleja saab vaadata kas ta on vahepeal ka oma tulemust parandanud. Ehkki suvevaheajal ametlikke treeninguid ei toimu, õpetame sel ajal kõigile soovijatele kuidas õigesti üldfüüsilist treeningut teha ning loodetavasti sealjuures ka liikumisest heameelt tunda. Nooremad harjutajad kes ehk veel eriti hästi ujuda ei oska saavad soovi korral suve jooksul ka ujumise selgeks. Suvised tegevused on meie arust vähemalt sama tähtsad kui hooajasisesed treeningud.TÜ 2019a läbiviidud uuringud näitasid, et (kõigist Eesti) trennis käivatest lastest saavad tegelikult piisavat füüsilist koormust vaid kolmandik trenniajast, neljandiku trenniajast aga istutakse sootuks paigal! Meie suviste tegevuste eesmaärgiks seevastu on olnud aga tavalisest trennist intensiivsemate tegevuste läbiviimine. Kõigile soovijatele üritame suvevaheaja alguses pakkuda ka ühe seikluse mis annab võimaluse osalejal katsetada iseseisvalt toimetulemist. Harjutajatele kõige oodatumad tunduvadki olevad taolised väljaspool treeningsaali toimuvad tegevused. Kuna sõltuvalt ilmast on need aga enamasti ebaregulaarsed, on enamus suviseid tegevusi täiendavast tasust vabad.
Tehnilise poole pealt kuulub treeningute hulka kumite(vabavõitlus), kata, kick-box, heited, enesekaitse, kukkumised, akrobaatika, harjutatakse vööeksamiteks.
Treeningute tasu sõltub suuresti sellest kuidas on (või ei ole) seatud kohalikus omavalitsuses huvitegevuse toetamise kord. Meie poolt selles osas aitamise võimalused on piiratud kuid saame anda siin vajadusel õige suuna. 1.kohaliku omavalitsuse täiendava toetuse abil, 2.Lasterikaste perede liidu toetuse abil, 3.huvikooli poolse vabastuse abil, 4.riigi antava tulumaksusoodustuse kaudu.
1.Kui arvate, et õppemaks võib siiski trennis käimisel takistuseks saada, siis meie kogemus ütleb, et põhjendatud palve korral on enamus omavalitsusi nõus ka vanemate poolt makstava õppemaksu kompenseerima.
Osalejate tasu kujuneb: Õppemaks - Omavalitsuse kompensatsioon = osaleja tasud. Kui meil teie omavalitsuselt veel treenintasude kompenseerimise kohta kinnitust pole, soovitame küsida vallast garantiikiri (taoline variant on meie poolt eelistatud ning mõned KOVd on meile taolist meetodit isegi soovitanud). Omavalitsuste regulatsioonid on väga erinevad nõnda, et täpset juhendit anda pole kahjuks võimalik, küll soovitame kindlasti sealt järele küsida. Kui tunnete, et satute omavalitsuselt toetuse küsimisel siiski miskipärast hätta küsige meilt - aitame alati oma võimaluste piires kaasa.
Meil teadaolevalt tasuvad laste huvikoolide arved ka mõned töökohad - varem on seda teinud näiteks "Barrus".
2.Ka huvikoolilt endalt on võimalik õppemaksust vabastust taotleda. Tavaliselt tehakse seda alates teisest aastast kuid teatud tingimustel ka esimesel treeningaastal. Vabastuse taotlemiseks tuleb esitada treenerile (põhjendatud) avaldus.
Otsustamisel vaatame kui edukas ja hoolikas õpilane treeningutel on.
3.Kasulik on ka teada, et tegelikult maksab riik juba praegu teile meie treeningutel oma lapsele tehtud kulude eest, kuna vastavalt tulumaksuseaduse § 26 saavad kõik lapsevanemad aasta jooksul meile tasutud huvitegevuse kulud teenitud tulust maha arvata. Kui olete korrektselt täitnud treeningute avalduse, pole teil endil selle tarbeks vajalik midagi ette võtta. Nimetatud summad arvestatakse tulumaksuagastusel automaatselt teie kasuks ning kantakse teie arvele MTA järgmise maksutagastuse ajal.
Ei leidnud oma küsimust? Kirjuta! Kui jõudu on püüame vastata.
Treeningule pääseb praegu põhiliselt läbi projektipõhiste tegevuste. St osalejad lühikursustel (näiteks suveprogramm).
Vanusepiiri pole. Füüsiliselt ja vaimselt peetakse enamike õpetajate poolt alustamiseks parimaks vanuseks 9-14a. kuid elu on näidanud, et sageli leidub 7-8 aastaseid, kes oma olemuselt on treeninguteks rohkem valmis, saavutades suuremat edu kui mitmed 15 -16 aastased.
Tegelikult pole sellele küsimusele ka õiget või vale vastust. Sõltub mis eesmärke endale harjutamisel seatakse.
Kõige paremini tunnevad oma last ikkagi ema-isa ning kui nad on leidnud, et ka 6 aastane peaks treeningutel kaasa tegema, ei öelda sellest kindlasti ära. Võru klubi harjutama asujate keskmine vanus jääb 9 -13 eluaasta vahele. Noorim harjutaja on seni olnud 5 aastane. Kui te pole aga päris kindel, on alati võimalik lihtsalt proovida.
See on peaaegu filosoofiline küsimus millest võiks lausa raamatu kirjutada kuid väga lühidalt öeldes sobib karate kõigile. Kui küsimust mõista aga nii, et kes võiks harjutades edukas olla, siis kõige olulisem omadus harjutamisel on ilmselt iseloom. Harjutamisel kõige olulisem põhimõte on "kui sa komistad ja kukud siis tõused ikka jälle püsti". Lahtiseletatult tähendab see, et kui miski tundub raske proovid ikka uuesti seni kui asi välja tuleb. Väga keeruline on harjutada kahevõitlust kui laps paarilisele lihtsalt selja pöörab. Ka on trennis keeruline osaled neil kes on veendunud, et kaasa teha tuleks ainult siis kui tehakse seda milleks neil parasjagu tuju on. Treeningut ei tasu segi ajada kehalise tunniga, siin on kõik vabatahtlikult ning hindeid ei panda! Enam kui 20a kogemust on ka näidanud, et jõudu, kiirust, osavust, tehnikat jne on kõik võimalik treenida, ainus mida treeninguga muuta ei saa on iseloom. Kahjuks on meie ühiskond viimased aastad vorminud lastesse arusaama kus"tähtis pole tulemus vaid osavõtt". Karates kindlasti niimoodi ei saa! Lihtsalt trennis kohal käimisest siin kasu pole.
Ilma andekuse ja füüsiliste eeldusteta ilmselt nende kõige-kõige edukamate hulka ei jõua kuid just harjutaja iseloom on see mis määrab, kas nendest füüsilistest eeldustest on võimalik koos treeneriga tulemust vormida.
Meil on kindlasti hea meel kui trenni tuuakse vahel ka nooremaid lapsi! Mõnes trennis alustatakse juba neljaastastega kuid seal on põhiliseks eesmäärgiks tiheda konkuretsi tingimustes pigem lapsed teiste eest varakult "ära võtta"
Meie pole kunagi valmis olnud seda teed minema. Treeningutele tulemine sarnaneb kooliküpsusega kus üldine vanus on 7a kuid inimesed on erinevad ning soovi korral võib julgelt alustada ka vahemikus 6-8 eluaastat. Valdav osa lastest kes meil trennis käivad on vanuses 8 ja vanemad, kuid aeg-ajalt osalevad ka mõned väiksemad poisid. Põhimõtteliselt ei pea karate treeningrühmas olema kõik lapsed samaealised. Kuna treener isiklikult ühtegi last enne trenni jõudmist ei tunne, saab anda vaid üldisi soovitusi. Et aga suurematega kaasa tehes ei tekiks negatiivset kogemust peaksid pisemad lapsed olema füüsiliselt piisavalt arenenud ning mis kõige tähtsam – oma iseloomult olema valmis kaasa tegema asjades mis neile ehk esmapilgul keerulised võivad tunduda. Kui lapse iseloom on pisut kartlik, mis sunnib teda üritamise asemel pigem kõrvalt vaatama tasub kindlasti veel mõned aastad kannatada, piisavalt hakkajatele lastele on aga varasem alustamine väga teretulnud!
Lisaks peaksite lasteaiaealise lapsega kalkuleerima, kas teil, või teie pereliikmel on võimalik tavapärasel tööajal last treeningutele tuua. Selles eas lapsed ju enamasti omapäi lasteaiast trenni ei lähe. Treeningaegade seadmisel on aga arvestatud pigem koolilaste endi, mitte nende vanemate mugavusega.
Nagu öeldud on treeningutele oodatud kõik huvilised. Tavaliselt on tüdrukute hulk trennis oluliselt väiksem poiste omast, kuid see on ilmselt tingitud lihtsalt tüdrukute suuremast tagasihoidlikkusest. Treeningud on alati poistega koos nii, et tüdrukud peavad olema valmis kõigis tegevustes poistega võrdselt pingutama!
Esmakordselt trenni tulles on vaja vaid kannatlikkust ja head soovi öppimiseks.
Trenni tulekuks pole vaja kaasa võtta muud kui vahetusriided ja käterätt - põhimõtteliselt sama mis kehalise tunniks. Oskuste kasvades oleks vaja veel ka käe ja jalakaitsmeid ning hambakaitsmeid.
Treeningvahendeid saab muretseda spetsialiseeritud kauplustest või maaletoojalt. Samuti võib oma sooviga pöörduda otse treeneri poole kellel enamasti on olemas suuremate varustuse maaletoojate kontaktid.
Kindlustusfirmad panevad karate kõrgendatud riskiastmega alade hulka, kuid praktika ja erinevate spordialade statistika annavad hoopis teistsuguse tulemuse. Võru klubi harjutajatega on kogu tegevuse jooksul juhtunud paar erinevat õnnetust kuid ligi 20 aasta jooksul on neist harjutamisega seotud vaid mõned liigeste põrutused. Enamasti kipuvad nooremad harjutajad kukkuma suvel puude otsast ja jalgrattalt või vigastama end erinevates pallimängudes. Statistiliselt ongi karate ohutum erinevatest pallimängudest (jalgpall, korvpall ja isegi tennis) olles kaugelt ohutum ka enamusest ülejäänud kahevõitlusaladest. Oluline on ka vahet teha haiget saamisel ning vigastusel Haiget saamist, mõningaid sinikaid jne pole kindlasti võimalik ühegi aktiivse tegevuse, seda enam kahevõitlusalade juures täielikult vältida. Meie arvates kuulub see kasvamise juurde, nagu nohu või kukkumine esimest korda rattaga sõites. Selleks, et haiget saamisest ei saaks aga vigastus pööratakse suurt tähelepanu treeningutel osalemise reeglitele.
Lühike vastus sellele oleks - siis kui selleks on reaalne vajadus.
Milline aga on see reaalne vajadus pole võimalik üheselt vastata.
Kõiki juhtumeid on kindalsti vaja eraldi hinnata. Kui vanemad käivad tööl, ei kvalifitseeru pere tõenäoliselt vabastust saavate perede hulka, erand on tõenäoline siis kui tegemist on paljulapselise perega. Lisaks sellele soovime, et ka meil sellest midagi kasu tõuseks niisiis tahame kindlasti näha, et vabastust sooviv õpilane oleks asjalik, andekas ning treeningutel edasijõudmisest huvitatud õpilane. Lihtsalt treeningutel aega viitmas käiv laps klubi poolset vabastust ei saa, küll on võimalik kõigil küsida täiendavat abi omavalitsuselt. Enam kasutatud on õppemaksu osaline vähendmine. Ei tasu ka unustada, et kõik osalejad saavad riigilt tagasimakse MTA maksutagastuse näol.